fbpx
  • Uudis

100 000 sammu perega Sibulateel

2. May 2021
Ole meie uudistega kursis

Annika käis perega aprillikuisel vaheajal Sibulateel matkamas. Oma kogemused võttis ta kokku järgnevalt.

Vaheaeg algas. Ja meie pere 5 suuremat alustasid retke. Laste vanused 10,12,12. Mõtlesime, et teeks südamekuul samme ja avastaks Eestimaad. Sihtmärgiks Sibulatee põnevad paigad.

Esimese päeva tulemus: 21,33km, 29 394 sammu (lastel rohkem). Marsruut: Kääpa küla, Halliku, Assikvere, Lümati, Kadrina, Kodavere.

Esimene lõik oli 15km ja pidime selle läbima 3 tunniga, sest Kadrina mõisas oli aeg kokku lepitud. Sel lõigul tegid lapsed esimese boksipeatuse, et vahetada jalatseid, lugesid konni, vaatasid pika pilguga igat liikurit, et äkki keegi võtaks peale ja pikutasid süüdimatult keset kruusateed. 15 minutilise hilinemisega jõudsime siiski kohale. Aitäh Kadrina Mõisa perenaisele Aivile mõnusa lõunasöögi ja majatuuri eest! Kel plaanis suvel mõni vahva pidu, pulm või muu sündmus maha pidada, siis neil on äge pullitall + 45 ööbimiskohta mõisa õdusates tubades või kämpingutes. Lisaks veel väga laheda sisekujunduselemendiga seminariruum, spa ja saunad. Edasi 2,9km mööda väikest kruusateed Järve puhketallu, kuhu jäime ööseks. Nagu tellitult, tuli eile öösel just jää tagasi randa ja lastel oli võimalus sellega mängida. Mõnedel isegi jalgupidi vees käia. Ja et veel väsimust suurendada, võeti puhkeküla koer Nester appi.

Päev nr 2: 20,5km, 29703 sammu (lastel ca 33 000), marsruut: Kodavere-Kallaste-Alatskivi

Järve puhkekeskusest mööda suurt maanteed Kodavere surnuaeda. Kunagi läks surnuaia tagant rada, aga see oli kunagi. Me siiski otsustasime proovida. Ja kui tee sai lõplikult otsa, ei raatsinud enam tagasi keerata. Ca 3 km siis sumpasime mööda liivaranda, hüppasime kivilt kivile või murdsime läbi tihniku. Üks tee andis lootust, et nüüd äkki saab suurele teele, aga siis nägime talu hoovis lahtist koera. Keerasime otsa ringi ja jätkasime mööda järve äärt. Teine katse läks paremini. Mööda ilusat alleed minnes viis taas üks tee talu poole, aga meie keerasime metsatukka, et läbi selle ehk õnnestub teeni jõuda.  Jõudsimegi, aga sealt metsatuka äärest leidsime ilmselt rebase toiduvarud: 4 kana ja faasani taolise linnu. See oli päris kole koht, aga õnneks saagi omanikuga me ei kohtunud.

Olimegi õnnelikult Kallastel. Üks nastik tervitas meid ka Kallaste sildi juures. Kalapoest kuivatatud tinti, toidupoest lõunaks näksimist. Piknik järve kaldal koos kohaliku kassiga. Liivapaljandid pikalt mööda kallast, huvitavad majad, surnuaed. Ja siis mööda väikest teed Pusi küla poole. Seal tegime Vigurite pagaritöökojas peatuse ja maiustasime õues tuuletaskute ja pirukatega. Edasi valisime kruusatee Alatskivile. See oli pikem, aga lastega kindlasti turvalisem kui mööda maantee äärt kõndida. Sel ca 5km-sel lõigul ei olnud kahjuks miskit põnevat uudistada, ehk siis järgmine kord võibolla valiks siiski suure tee. Alatskivile jõudes panime asjad Sepikoja Trahterisse ära. Kogu maja oli sel ööl meie päralt. Õhtusöögile läksime Alatskivi mõisamaitsetesse. Peale mõnusat kõhutäit tegime veel lossihoovis kiire tiiru ja oligi aeg magama minna.

3.päev: 26,8km, 35 722 sammu, Alatskivi-Nina-Kolkja-Kasepää-Varnja.

Hommikul võtsime Alatskivilt suuna Ninale. See oli väga mõnus käänuline asfalt-tee. Vahepeal läks Helena Wanje järgi tantsuks. Täna nägime Peipsi kaldal taas nastikut, aga palju suuremat kui eile. Tuletorn Peipsi kaldal, kirik, Nina Kordon.

Sealt edasi Kolkja poole. Valisime kitsad külatänavad, et näha autentset elu: maja maja kõrval, punastest tellistest jõukamate hooned, põlvesügavused sibulapeenrad jne. Ja meil vedas taas – kuskil eramaade juures olid suured kuhilad jääkamakaid järve ääres. Mis saab olla mõnusam, kui seal otsas joosta ja hüpata?

Kolkjas lõunapaus järveäärsel puhkealal. Kassid, koerad, meeletult konni, kelle pärast muretseda, et kas ikka jõuavad üle tee. Seljakotid olid täna peamiselt emme-issi seljas. Ja ühel hetkel ka üks rännusell.

Ja lõpuks jõudsime Varnjasse. Viimased kilomeetrid olid piinarikkad, sest olime juba 6 tundi teel olnud. Aga seal ta oli – Samovarimaja koos oma särava perenaisega. Saime tunni jooksul teada, et kõigi huviliste silme ette on sätitud üle 130 samovari. Saime põhjaliku seletuse, kust, millal ja kuidas selline tore mõte alguse sai. Saime ka osa teetseremooniast ja imeheast sibulapirukast. Kuna Varnja külas on elu järjest särtsakamaks muutumas, on uusi ettevõtjad aina juurde tulemas. Õhtusöögile ootas meid Lendav Laev koos peremees Martiniga. Olime selle hooaja esimesed külalised. Meid ootas kolmekäiguline õhtusöök: salat ahvenafileega, kohakotlet ja jõhvikaparfee. Kõik maitses imeliselt! Suur aitäh! Ja siis läbi võsa kirikuni ja edasi Varnja küla teise otsa – Mesi Tare kodumajja. Soe, armas, hubane olemine. Lisaks veel kilesaun, kus saime mõnusa lõõgastuse pika päeva lõpetuseks. Kolme päevaga läbisime kokku pea 70km ja avastasime väga ägedaid kohti Peipsimaal. Eestimaal on väga lahe rännata! Kes soovib rohkem infot, siis Sibulatee ja Visit Peipsi on kindlasti abiks. Lisaks Metsa Matkarada. Aitäh Liis Lainemäele, kes andis vihjeid, kuhu minna, mida teha!

4.päev ja reisi lõpp

Täna ei ole midagi pikalt kirjutada, sest meie plaanitud reis sai läbi. Ärkasime hommikul oma mugavates voodites ja vedelesime. Lihtsalt. Sest nii oli mõnus. Ja siis tuli perenaine hommikusöögiga. Kas teate, millised on laste näod, kui nad saavad teada, et hommikuks saab pannkooke? Algul nad küll ei saanud aru, et mis need pliinid on, aga kui kergitasid kausi kaant, siis oli nägu rõõmu täis. Ja kõrvale veel kohalikku viinamarja marmelaadi ja alõtšamoosi. Mis sa hing veel ihkad? Katsusin veel neid ärgitada, et lähme vaatame, mis seal teiselpool küla otsas toimub. Lõpuks olid nõus. Laste õnneks sai küla varsti otsa ja tulime tagasi. Ja piilusime veel Mesipesa ja Mesisviiti. Tegime viimased pildid Peipsi ääres. Siis kohalikust poest kodusolevatele väikestele õdedele magusat nänni ja vurradi vurr kodu poole. Autoga, mille olime juba reedel Mesi tare juurde ära viinud. Aitäh kõigile, kes meie seiklustel on silma peal hoidnud ja kommenteerinud!

Ja suur suur kummardus minu vapratele reisisellidele. Üksi poleks see retk pooltki nii põnev olnud. Võibolla esimesel päeval oleks olnud värskendav enda mõtteid mõelda ja sisevaateid harrastada, aga kolm päeva järjest??? Soovitan soojalt kõigile võtta oma kõige kallimad kaasa ja minna. Kuhu iganes. Eestimaal on nii palju toredaid paiku, mida avastada ja autoga läbi vurades ei näe me kindlasti seda, mida jalgsi ja omas tempos. Ja kui veel on, kellega seda jagada, siis seda toredam.

Sibulatee omalt poolt soovitab vastu rännak teha Kääpale, Kalevipoja muuseumisse, kus võite tihti ka Annikat ennast külalisi vastu võtmas näha.

Sarnased uudised
Jälgi Sibulatee tegemisi
Liitu meie uudiskirjaga
Ole meie uudistega kursis
Filtreeri